Der Schulungsbrief, II aastakäik, 5. järg (mai 1935), lk 150-151.
Dr Fritz Nonnenbruch
1. mai mõte
Natsionaalsotsialism on saksa töölisliikumise legitiimne pärija ja täiustaja. Ta ei purustanud marksismi mitte seetõttu, et võtta saksa töötajatelt õigusi, vaid et töötajad välja tuua ummikust, kuhu marksism nad juhtinud oli. Just sellepärast, et natsionaalsotsialism seadis end saksa tööliste õiglase majanduse püüdluse teenistusse, pidi ta [sic] marksismi hävitama.
Saksa töölisliikumise täiustajana, võttis natsionaalsotsialismi 1. mai pühana üle. Tagurlased ei ole aru saanud, et 1. mai on Kolmandas Riigis rahvusliku töö pidupäevaks. Reaktsioon seadis end ka vastu tööliskonna õiglase majanduse loomise püüdlustele.
Kuid 1. mailt on võetud klassivõitluse iseloom, mille marksism sellele omistas. Töölise vabastamine, mille kohta marksism sõnas, et see on ta tähtsaim eesmärk, on lollus. Millest tuleb töölist vabastada? Marksismi vastas sellel: Töötamisest teiste heaks. Kuid iga töö omab mõtet vaid seetõttu, et seda tehakse teiste heaks. Talunik toodab kaupu töösturi jaoks ja tööstur taluniku tarvis jne. Tahta töölist vabastata tööst teiste heaks tähendaks üldse tema vabastamist tööst.
Kuid vabaks peab muutuma töö! Vabaks kapitali ekspluateerimisest ja meelevaldusest. Kapital võimu positsiooni otsustamaks, kas töötada ja kes saab töötada. Kapital haldas töökohtasid Saksamaa majanduses. Ta tegi nendega, mida heaks arvas. Kapital pidas lõpuks majanduslikult otstarbekaks, jätta kuus miljonit rahvuskaaslast tööta. Töö oli allutatud kapitali suvale ja meelevaldusele.
Kuna kapital omas võimu töökohtade üle, sai ta palkasid alandada. Nii nagu kartellides hoiti hinnad võimalikult kõrged, kasutati tööjõureserve, et tööd otsivad töölised üksteise vastu suunata ja nii palku alandada. Majanduses moonutati jõudude mängu. Seda tehti majanduse kahjutuks ja see suruti poliitikasse. Kapital ja marksism vaidlesid selle üle, kellel peaks olema õigus töökohtade üle käsutada. Selle tüli lõpptulemuseks ei olnud mitte majanduslik õiglus ja töö vabadus, vaid kodusõda.
Natsionaalsotsialism vabastab töö, läbi selle, et ta võttis kapitalilt töökohtade üle määramise õiguse. Ta ei orjasta töölisi uuesti, seeläbi, et ta annaks otsustusõiguse bürokraatiale. Nii oleks niisamuti tööl võetud vaba tegutsemise ruum, nagu see kapitalismis oli.
Natsionaalsotsialismi tagab õigus töötada. Riik ei haara võimu töökohtade üle endale, mille läbi töö uuesti sõltuvaks muutuks. Ta murrab vaid kapitali võimu, otsustada kas ja kui palju töötada.
Kapitalismis kehtis põhimõte: kapital loob tööd. Seal valitses kapital tööd. Natsionaalsotsialismi jaoks kehtivad sõnad: töö loob kapitali. Seal ei ole kapital töölisest sõltuv. Sest see oleks bolševism ja seega tühi sõnakõlks. Kapital ei ole kunagi sõltuv töölisest, vaid kõige enam valitusklikist, kes väidavad, et valitsevad töötaja nimel kuid seejuures tegutsevad alati oma nimel: veelgi suurem meedevaldusega kui kapitalism. Kuid kapital hakkab siis sõltuma tööst. Pärast seda kui on rakendatud õigus tööle ja majandus ei saa enam määrata, kui palju töötada, siis jääb talle ainult üks ülesanne: hoolitseda kaupade ja teenuste võimalikult majandusliku jaotumise eest. Kui kapital valitses tööd, piiras ta seda, säilitamaks oma võim. Kui kapital on tööst sõltuv, teenib see koos tööga kogu rahvast: kogu rahvas töötab ja majandus peab tagama, et tootmine vastaks kõige paremini nõudlusele. Selles püüdluses aitab riik majandust oma majanduspoliitikaga. Ta võtab tootmise juhtimise üle, mida majandus oma jõust teha ei suuda. Seni on natsionaalsotsialistlikus põllumajanduspoliitikas see majanduse juhtimine kõige selgemini nähtav.
Kui töö on vabastatud läbi töötamise õiguse siis on selline palkadega manipuleerimine välistatud. Kapital on tööst sõltuvuses: ta on sunnitud otsima parimaid töötajaid ja tasustama neid tulemuspalkadega. Sund hoida kõrge kvalifikatsiooniga töötajaid ettevõttes, tagab paremini – kui tariifilepingud – tasustamise õigluse.
Töö ei saa vabaks läbi selle kui vabastada töötajaid, vaid töötaja saab vabaks, läbi selle, et vabastatakse töö. Esimene tee viib eksperimentideni majanduses, mille kulud peab rahvas kinni maksma. Teine tee viib orgaanilise ja õiglase majanduse ülesehitamiseni: majanduseni, mis on vaba rahva saavutustahte jaoks.
1. mai sai oma pühituse läbi Füüreri suure kõne 1. mail 1933. Kogu oma geniaalsusega haaras Juht seal natsionaalsotsialistliku majanduspoliitika probleemi ja arendas selle praktilist lahendust. Ta ei rääkinud sellest, kuidas Saksa sotsialismi majanduses peaks üksikasjades välja nägema. Ta ei kirjeldanud ka tulevase raha ning krediiti olemust. Suur poliitika ei saa tegeleda üksikasjadega, vaid peab kindlaks määrama põhijoone. Majandus reorganiseerimine on poliitiline ja mitte ainult tehniline probleem. Juht kõneles kui suur poliitik ja mitte kui majandustehnik. Ta ütles, et natsionaalsotsialism näeb töötuse kõrvaldamises ühte oma kõige tähtsamat ülesannet, ning et ta lahendab selle küsimuse.
See on põhiküsimus! Majandus, mis heidab töötaja tänavale, ei ole majandus, vaid selle viirastus. Natsionaalsotsialistlik majanduspoliitika ei tegele mitte majanduses olevate asutuste uuestiloomisega, lootuses, et töö imetakse siis majandusse tagasi. Õige tee kulgeb hoopis vastupidi: töö pumbataks majandusse, nii et sellest saaks taas majandus. Läbi töö tagamise on natsionaalsotsialism asunud sellele teele. Majanduse asutused kohanduvad selle vajadustega, mille uus olukord püstitab. Uut olukorda iseloomustab üha suurem töötajaskond. Hea poliitika on see, millel on kõige suurem mõju. Tööhõivepoliitikal on kaugeleulatuvad mõjud: see sunnib majandust end ümber korraldama ja soodustab saksa sotsialismi kasvu.
1. mail 1933 teatas Juht tööpuuduse kõrvaldamisest. Kõnealuse kõrvaldamise praktiliseks tagajärjeks saab olema õigus tööle, töö vabadus ja kapitali sõltuvus tööst. Teel ees seisev seisukoht, et kapital loob tööd, on praktikas kõrvaldatud, seeläbis et riik pani töö looma kapitali. 1. mail 1933 saabus saksa sotsialismi sünnitund, läbi selle, et Juht teatas tööpuuduse kõrvaldamisest. Sellel tähtpäeval tähistatakse töö vabastamist, millest majandus ja kapital sõltuvaks muutusid.
Kuuele miljonile inimesele tööd leida on väga raske. Kui kõik saksa rahvuskaaslased on saanud töökohad, siis saksa sotsialismi tee juba läbitud. Siis on oluline kanda selle eest hoolt, et ei tekiks uut töötust. Kui natsionaalsotsialismil õnnestus kuuele miljonile tööd leida, siis on kerge tagada, et töötaja ei satuks taas tänavale. Kui aga kõik töö saanud on, tõuseb üldine rahvuse ellusuhtumine ja heaolu. Selle tõusu üle saab saksa rahvas olema niisama üllatunud, kui ta oli töötute arvu järsust kasvust.
Saksa töölisliikumise täiustajana, võttis natsionaalsotsialismi 1. mai pühana üle. Tagurlased ei ole aru saanud, et 1. mai on Kolmandas Riigis rahvusliku töö pidupäevaks. Reaktsioon seadis end ka vastu tööliskonna õiglase majanduse loomise püüdlustele.
Kuid 1. mailt on võetud klassivõitluse iseloom, mille marksism sellele omistas. Töölise vabastamine, mille kohta marksism sõnas, et see on ta tähtsaim eesmärk, on lollus. Millest tuleb töölist vabastada? Marksismi vastas sellel: Töötamisest teiste heaks. Kuid iga töö omab mõtet vaid seetõttu, et seda tehakse teiste heaks. Talunik toodab kaupu töösturi jaoks ja tööstur taluniku tarvis jne. Tahta töölist vabastata tööst teiste heaks tähendaks üldse tema vabastamist tööst.
Kuid vabaks peab muutuma töö! Vabaks kapitali ekspluateerimisest ja meelevaldusest. Kapital võimu positsiooni otsustamaks, kas töötada ja kes saab töötada. Kapital haldas töökohtasid Saksamaa majanduses. Ta tegi nendega, mida heaks arvas. Kapital pidas lõpuks majanduslikult otstarbekaks, jätta kuus miljonit rahvuskaaslast tööta. Töö oli allutatud kapitali suvale ja meelevaldusele.
Kuna kapital omas võimu töökohtade üle, sai ta palkasid alandada. Nii nagu kartellides hoiti hinnad võimalikult kõrged, kasutati tööjõureserve, et tööd otsivad töölised üksteise vastu suunata ja nii palku alandada. Majanduses moonutati jõudude mängu. Seda tehti majanduse kahjutuks ja see suruti poliitikasse. Kapital ja marksism vaidlesid selle üle, kellel peaks olema õigus töökohtade üle käsutada. Selle tüli lõpptulemuseks ei olnud mitte majanduslik õiglus ja töö vabadus, vaid kodusõda.
Natsionaalsotsialism vabastab töö, läbi selle, et ta võttis kapitalilt töökohtade üle määramise õiguse. Ta ei orjasta töölisi uuesti, seeläbi, et ta annaks otsustusõiguse bürokraatiale. Nii oleks niisamuti tööl võetud vaba tegutsemise ruum, nagu see kapitalismis oli.
Natsionaalsotsialismi tagab õigus töötada. Riik ei haara võimu töökohtade üle endale, mille läbi töö uuesti sõltuvaks muutuks. Ta murrab vaid kapitali võimu, otsustada kas ja kui palju töötada.
Kapitalismis kehtis põhimõte: kapital loob tööd. Seal valitses kapital tööd. Natsionaalsotsialismi jaoks kehtivad sõnad: töö loob kapitali. Seal ei ole kapital töölisest sõltuv. Sest see oleks bolševism ja seega tühi sõnakõlks. Kapital ei ole kunagi sõltuv töölisest, vaid kõige enam valitusklikist, kes väidavad, et valitsevad töötaja nimel kuid seejuures tegutsevad alati oma nimel: veelgi suurem meedevaldusega kui kapitalism. Kuid kapital hakkab siis sõltuma tööst. Pärast seda kui on rakendatud õigus tööle ja majandus ei saa enam määrata, kui palju töötada, siis jääb talle ainult üks ülesanne: hoolitseda kaupade ja teenuste võimalikult majandusliku jaotumise eest. Kui kapital valitses tööd, piiras ta seda, säilitamaks oma võim. Kui kapital on tööst sõltuv, teenib see koos tööga kogu rahvast: kogu rahvas töötab ja majandus peab tagama, et tootmine vastaks kõige paremini nõudlusele. Selles püüdluses aitab riik majandust oma majanduspoliitikaga. Ta võtab tootmise juhtimise üle, mida majandus oma jõust teha ei suuda. Seni on natsionaalsotsialistlikus põllumajanduspoliitikas see majanduse juhtimine kõige selgemini nähtav.
Kui töö on vabastatud läbi töötamise õiguse siis on selline palkadega manipuleerimine välistatud. Kapital on tööst sõltuvuses: ta on sunnitud otsima parimaid töötajaid ja tasustama neid tulemuspalkadega. Sund hoida kõrge kvalifikatsiooniga töötajaid ettevõttes, tagab paremini – kui tariifilepingud – tasustamise õigluse.
Töö ei saa vabaks läbi selle kui vabastada töötajaid, vaid töötaja saab vabaks, läbi selle, et vabastatakse töö. Esimene tee viib eksperimentideni majanduses, mille kulud peab rahvas kinni maksma. Teine tee viib orgaanilise ja õiglase majanduse ülesehitamiseni: majanduseni, mis on vaba rahva saavutustahte jaoks.
1. mai sai oma pühituse läbi Füüreri suure kõne 1. mail 1933. Kogu oma geniaalsusega haaras Juht seal natsionaalsotsialistliku majanduspoliitika probleemi ja arendas selle praktilist lahendust. Ta ei rääkinud sellest, kuidas Saksa sotsialismi majanduses peaks üksikasjades välja nägema. Ta ei kirjeldanud ka tulevase raha ning krediiti olemust. Suur poliitika ei saa tegeleda üksikasjadega, vaid peab kindlaks määrama põhijoone. Majandus reorganiseerimine on poliitiline ja mitte ainult tehniline probleem. Juht kõneles kui suur poliitik ja mitte kui majandustehnik. Ta ütles, et natsionaalsotsialism näeb töötuse kõrvaldamises ühte oma kõige tähtsamat ülesannet, ning et ta lahendab selle küsimuse.
See on põhiküsimus! Majandus, mis heidab töötaja tänavale, ei ole majandus, vaid selle viirastus. Natsionaalsotsialistlik majanduspoliitika ei tegele mitte majanduses olevate asutuste uuestiloomisega, lootuses, et töö imetakse siis majandusse tagasi. Õige tee kulgeb hoopis vastupidi: töö pumbataks majandusse, nii et sellest saaks taas majandus. Läbi töö tagamise on natsionaalsotsialism asunud sellele teele. Majanduse asutused kohanduvad selle vajadustega, mille uus olukord püstitab. Uut olukorda iseloomustab üha suurem töötajaskond. Hea poliitika on see, millel on kõige suurem mõju. Tööhõivepoliitikal on kaugeleulatuvad mõjud: see sunnib majandust end ümber korraldama ja soodustab saksa sotsialismi kasvu.
1. mail 1933 teatas Juht tööpuuduse kõrvaldamisest. Kõnealuse kõrvaldamise praktiliseks tagajärjeks saab olema õigus tööle, töö vabadus ja kapitali sõltuvus tööst. Teel ees seisev seisukoht, et kapital loob tööd, on praktikas kõrvaldatud, seeläbis et riik pani töö looma kapitali. 1. mail 1933 saabus saksa sotsialismi sünnitund, läbi selle, et Juht teatas tööpuuduse kõrvaldamisest. Sellel tähtpäeval tähistatakse töö vabastamist, millest majandus ja kapital sõltuvaks muutusid.
Kuuele miljonile inimesele tööd leida on väga raske. Kui kõik saksa rahvuskaaslased on saanud töökohad, siis saksa sotsialismi tee juba läbitud. Siis on oluline kanda selle eest hoolt, et ei tekiks uut töötust. Kui natsionaalsotsialismil õnnestus kuuele miljonile tööd leida, siis on kerge tagada, et töötaja ei satuks taas tänavale. Kui aga kõik töö saanud on, tõuseb üldine rahvuse ellusuhtumine ja heaolu. Selle tõusu üle saab saksa rahvas olema niisama üllatunud, kui ta oli töötute arvu järsust kasvust.
„Võitlus”, 3. aprill 1932
Punaste lippude küljes on meie vendade veri
Internatsionaalse 1. mai asemel pühitseme tänavu kevadist rahvuspüha.
Internatsionaalse 1. mai asemel pühitseme tänavu kevadist rahvuspüha.
Kevadine looduseärkamise aeg on saanud Eesli rahvuse muinas- ja ajaloos erilise tähtsuse.
See oli varakevadehommikul kui karja teelt leiti tedremuna, millest haudus villavakas Kalevi kaasa, esiema Linda.
Nagu loodus purustab talveahelad ja tõkked, mis kevadise lõutegemise ajal Kalevipoegki lammutas oma kätki ja rebestas mähkmed, tundis seda jõudu eneses mis imikust teeb mehe. Kevad oli ka ajaks, kus meie kalevid ja vikerlased asusid laevadele sõiduks võõrastesse randadesse ja maadesse, kus eestlaste, Läänemere peremeeste, nimi kandus suust suhu ka kõige kaugemates maades ja riikides, kus neid oodati pea heameele, pea hirmuga, sellekohaselt kuidas aeg oli kujundanud vahekorrad ühe või teisega.
Kesti rahvus on veel nüüdki omas nooruse ärkamise eas. Veel ei ole ta suutnud oma kätki juurest eemale peletada viimaseid talveune varjusid.
Nagu noor Kalev on ta purustanud küll oma ahelad, aga palju on veel nooruse uneuima Kontides ja laugudel.
Otsustava enese vabaks tegemise järele pole ta ramm saanud küllalt tugevaks, ta silm selgeks.
Kuid juba punutakse ta jaoks uusi ahelaid ja mähkmeid.
Tuleb meilgi Kaleviteaegset uut võitlust alata sortside ja pimeduse vaimudega. Nii nagu mürgine talve hingamine tõuseb iga kevadine punane pilv meie peade kohal.
See ei ole mitte eluandev kevadine koidukuma vaid on rohkem vendade vere puna, kes langenud võideldes selle sortslik-sotsliku internatsionalismi vastu mille nimel meil iga aasta t. maid pühitsetakse.
See puna on helk neist tule ja vere laviinidest, mis idapoolt oli ja on veelgi meile peale valgumas.
Selle punase tondi heitliku varjuga on asutud meie rahva noort hinge mürgitama, on asutud meie noortest kalevitest kasvatama rahvusvahelisi hulguseid, kel ei ole ei isamaad, rahvust ega usku.
Seda ei tohi Eesti rahvas enese vastu mitte lubada.
Saagu sellest l. mai punasest pilvest hoiatusmärk selleks, et viimane aeg on end uuesti varustada võitluseks oma pärisvaenlaste vastu, samuti kui meie esivanemad iga kevadel uuesti relva haarasid.
Need esivanemate võitlused, kõikide aegade eesli kangelaste teod, peavad meile nii pühad olema, et meie need seame enestele kui ka oma lastele eeskujuks, et meie tagasi ei kohkuks ka uute võitluste ja hädaohtude ees.
Mitte veripunaste lippude alla ei kogu meie, eesti tõotaja rahvas, ei ühegi internatsionalismi ega töölispüha nime all, sest internatsionalisti - isamaata hulgust - ei tohi meie seas ühtegi olla, aga töötajad peame olema kõik ja tööd au sees pidama.
Nende punaste lippude küljes on aga venna verd.
Meie seame oma mineviku nimel sellele internatsionalismile vastu rahvusliku mõtte, kutsume ütles kõiki eestlasi sellele ühistundele, mis meid on kõrgele tõstnud ja lugevaks teinud.
Juudi marksistlikule ja kommuuna internatsionalistlikule pimeduse vaimule tuleb kevad-tuledega olukord kuumaks kütta.
Tänavu kevadisel rahvuspühal, 8. mail, süüdakem uuesti tuled, nagu süütasid eestlased muistegi sõjatuled, süüdakem need nüüd uue Vabadusvõitluse täheks ja kõikide punaste kollide peletuseks.
See oli varakevadehommikul kui karja teelt leiti tedremuna, millest haudus villavakas Kalevi kaasa, esiema Linda.
Nagu loodus purustab talveahelad ja tõkked, mis kevadise lõutegemise ajal Kalevipoegki lammutas oma kätki ja rebestas mähkmed, tundis seda jõudu eneses mis imikust teeb mehe. Kevad oli ka ajaks, kus meie kalevid ja vikerlased asusid laevadele sõiduks võõrastesse randadesse ja maadesse, kus eestlaste, Läänemere peremeeste, nimi kandus suust suhu ka kõige kaugemates maades ja riikides, kus neid oodati pea heameele, pea hirmuga, sellekohaselt kuidas aeg oli kujundanud vahekorrad ühe või teisega.
Kesti rahvus on veel nüüdki omas nooruse ärkamise eas. Veel ei ole ta suutnud oma kätki juurest eemale peletada viimaseid talveune varjusid.
Nagu noor Kalev on ta purustanud küll oma ahelad, aga palju on veel nooruse uneuima Kontides ja laugudel.
Otsustava enese vabaks tegemise järele pole ta ramm saanud küllalt tugevaks, ta silm selgeks.
Kuid juba punutakse ta jaoks uusi ahelaid ja mähkmeid.
Tuleb meilgi Kaleviteaegset uut võitlust alata sortside ja pimeduse vaimudega. Nii nagu mürgine talve hingamine tõuseb iga kevadine punane pilv meie peade kohal.
See ei ole mitte eluandev kevadine koidukuma vaid on rohkem vendade vere puna, kes langenud võideldes selle sortslik-sotsliku internatsionalismi vastu mille nimel meil iga aasta t. maid pühitsetakse.
See puna on helk neist tule ja vere laviinidest, mis idapoolt oli ja on veelgi meile peale valgumas.
Selle punase tondi heitliku varjuga on asutud meie rahva noort hinge mürgitama, on asutud meie noortest kalevitest kasvatama rahvusvahelisi hulguseid, kel ei ole ei isamaad, rahvust ega usku.
Seda ei tohi Eesti rahvas enese vastu mitte lubada.
Saagu sellest l. mai punasest pilvest hoiatusmärk selleks, et viimane aeg on end uuesti varustada võitluseks oma pärisvaenlaste vastu, samuti kui meie esivanemad iga kevadel uuesti relva haarasid.
Need esivanemate võitlused, kõikide aegade eesli kangelaste teod, peavad meile nii pühad olema, et meie need seame enestele kui ka oma lastele eeskujuks, et meie tagasi ei kohkuks ka uute võitluste ja hädaohtude ees.
Mitte veripunaste lippude alla ei kogu meie, eesti tõotaja rahvas, ei ühegi internatsionalismi ega töölispüha nime all, sest internatsionalisti - isamaata hulgust - ei tohi meie seas ühtegi olla, aga töötajad peame olema kõik ja tööd au sees pidama.
Nende punaste lippude küljes on aga venna verd.
Meie seame oma mineviku nimel sellele internatsionalismile vastu rahvusliku mõtte, kutsume ütles kõiki eestlasi sellele ühistundele, mis meid on kõrgele tõstnud ja lugevaks teinud.
Juudi marksistlikule ja kommuuna internatsionalistlikule pimeduse vaimule tuleb kevad-tuledega olukord kuumaks kütta.
Tänavu kevadisel rahvuspühal, 8. mail, süüdakem uuesti tuled, nagu süütasid eestlased muistegi sõjatuled, süüdakem need nüüd uue Vabadusvõitluse täheks ja kõikide punaste kollide peletuseks.
