Uus aasta on alanud. Vaatame tagasi sellele, mida meile on toonud vana aasta, ehkki sealjuures kurvastub mõnegi meel. Meie teeme seda siiski, sest tagasi vaadates tajume seda kohutavat hädaohtu, mis Eestit ähvardas, ning meid täidab sügav tänutunne Adolf Hitleri vastu, kes päästis Eesti ja võttis tema tuleviku oma kindlasse ja tugevasse kätte.
 

Kui algas möödunud aasta, siis olid bolševikud siin maal vaid alles mõned kuud. Ainult mõned kuud, millede jooksul uued võimumehed ettevaatusest hoidusid mõndagi tähtsamat eluavaldust puudutamast. Aga igaüks võis juba näha, missugune vaim rohus maad ja kuhu see sündmuste areng pidi viima.
 

Kes, nagu mina, veel hiljuti oli Moskva all, kes on näinud rahvalagedaid külasid, nende lagunenud majadega ja karjalautadeks või ladudeks kasutatud kirikutega, ning täiesti vaesestunud inimesi, see hakkab fanaatiliselt vihkama seda rafineeritult läbimõeldud kurnamissüsteemi luua igasuguse aatelise väärtuseta, ilma usuta kõrgemasse jumalikku võimusse, mis kord inimestelt nõuab aruandmist, püüavad juudi võimumehed aina nõrgestad rahvaid, et neid siis oma isiklikkudeks huvideks ära kasutada ja tühjaks imeda.
 

Milles peitub iga rahva jõud? Talupojaskonnas, kes inimpõlvede kestel on tihedalt seotud maapinnaga. On seeme maas, siis tuleb lootmise aeg. Läheneb sügisel lõikus, siis loob see sageli muresid kaasa. Kuid alati, hommikukoidust kuni hilise õhtuni, on tööd ja jällegi tööd. Nii saab juba aastasajandite vältel esivanemate poolt vaevaga haritud maa talumehele pühaduseks. Tema annab talle jõudu ja see vaba talurahva jõud voolab katkestamatult rahva elu paljudesse teistesse avaldustesse.
 

Kui tahetakse rahvast teha jõuduks ja nõrgaks, siis peab kõigepealt tabama talupoega. Nii algas bolševikkude valitsus talumaa võõrandamisega ja juba aasta tagasi ei olnud enam ühtegi vaba eesti talupoega omal koldel. Suuremad talud tükeldati, et ükski ei jääks enam elujõuliseks, et kõik oleks ainult orjad nõukogude hingetuis hiigelettevõtteis. Kes veel ei tea, kuhu see põllumajanduslik sunnitöö viib, see peaks nägema nõuda nimetatud eeskujulikke majapidamisi endisel nõukogude maal. Kui inimesele ei kuulu maa, maja ega loomad, kui ta ei saa kasutada oma maa saaki, kui temale jäetakse elamiseks ainult hädatarvilikku, ükskõik kas ta on töötanud hoolega või mitte, siis ta ei rakenda oma täit jõudu maa võimalikult edukaks harimiseks ja linlaste toiduainetega varustamiseks. Säärasel inimesel puudub armastus töö vastu ja sellepärast jääb ka tema töö õnnistusest ilma.

Samasugune on ka linlaste saatus. Käsitöölised ja väikekaupmehed töötavad hoolega päevast päeva, tundes muret oma töövilja pärast. Ka nemad loodavad soetada tagavarasid oma ettevõtte suurendamiseks, või täiendamiseks, samuti nemad tahavad suurendada päranduse, mida said isalt või vanaisalt, ehk omanduse, mida saavutasid oma tööga. Sellepärast võeti ka nende omandus, ning tehti nad kodutuks.

Kas see uus kord tõi vähemalt teistele rahvakihtidele kasu? Teie leiate vastuse, kui vaatate tööliste saatust nõukogude paradiisis ja nende rõõmuta elu. Kas on ametnikud säärases riigis ja kas nad leiavad rahuldust oma töös?

Ainult mõned kuud kestis see olukord siin maal, kuid juba iga nädalaga oli selgesti näha, kuhu see pidi viima eesti rahvast. Kultuurelu oli halvatud, majandus pidurdus. Härra Dr. Mäe kirjeldas teile praegu ilmekalt seda lootuseta olukorda. See viis vastuseisule arusaajaid eestlasi, kes armastasid oma kodumaad. Neid küüditati, sest nad olid tülikad, või võisid selleks saada.

Vahepeal teostus bolševistliku sõjaväe koondamine Suur-Saksa riigi vastu. 1939 a. suvel sõlmiti Saksamaaga leping ainult aja võitmiseks ja oma tõeliste kavatsuste varjamiseks. Venemaa arvestas Saksamaa rünnakut Inglismaa vastu. Meie teame täna, et Stalin ootas seda silmapilku selleks, et siis oma sõjaväe massidega ja lennuväega rünnata Saksamaad.

Adolf Hitler nägi hädaohtu ja jõudis sellest ette. Tema tundis aga ka eesti rahva häda, kes ei tohtinud hukkuda bolševikkude verejanus, vaid keda, nagu teisigi rahvaid, pidi säilitatama, või tagasi võidetama Euroopa kultuurile ja elule. Maa õnnetus suurenes päevast päeva. Eesti meeste, naiste ja isegi laste massilised vangistamised ja küüditamised sagenesid kohutavalt. Ükski koht ja paiguti ükski perekond ei jäänud sellest puutumata.

Minule on endastmõistetav, et täna, millal esmakordselt kõnelen eesti rahvale, mälestan neid kaaskodanikke, kes kusagil kaugel Venemaal igatsusega ootavad oma tagasipöördumist kallile kodumaale. Eriti nüüdsel jõulu ajal ja aasta vahetusel otsivad nende mõtted abikaasat või last, vanemaid või õde-venda, nad näevad vaimus Tallinna katuseid ja torne, või kodutalu kusagil Eesti pinnal. Üle 50 tuhande on neid, keda riisuti oma kodumaalt, üle 50 tuhande, kelle kojutuleku eest palutakse Jumalat iga õhtu. Nende kannatused kohustavad meid teha kõike, et üles ehitada Eesti ja et rahvas saaks elada rahulikult ja õnnelikult, niivõrd kui see üldse võimalik peale bolševikkude hirmuaega ja sõjaraskuste juures, mida meil, sakslastel ja eestlastel, tuleb ühiselt kanda.

Eesti oli sõja tallermaaks. Sellest kõnelevad purustatud majad, mahapõletatad vabrikud ja nii mõnegi talu tühjad karjalaudad. Kuid mis tähendavad need kahjud võrreldes verega, mida saksa rahvas on ohverdanud selle maa vabastamiseks bolševistlikust katkust. Tormilises võitluses lõid saksa sõdurid punaarmeed, raskes heitluses vabastati küla teise järele. Terve maa hingas vabamalt. Juubeldades tervitati saksa päästjaid. Lilled, lipud ja kellahelinad olid sügava tänutunde väljenduseks.

Eesti rahvas ärgu unustagu iialgi seda ja olgu alati selles teadlik, et ta võlgneb tänu oma elu eest ainult saksa sõdurite kangelaslikkusele. Eesti ema mõelgu saksa sõduri haual sellele, et siin puhkab saksa ema kõige kallim ja armsam. Nii on maetud siia Eesti mulda tuhandeid saksa sõdureid ja vapraid omakaitse mehi. Nende hauad manitsevad meid kujundama ühiselt ustavas töös maa tulevikku, mille eest nad jätsid oma elu.

Ka eesti pojad võtsid relvad kätte. Täna nad seisavad õlg õla kõrval oma saksa kamraadidega võitluses ühise vaenlase vastu. Sama saatus ja ühine võitlus seovad tihedasti meie rahvaid.

Eesti pind on bolševismist vaba. Rinne, mis idas keset jääd ja lund tõrjub tagasi asiaatlikkude jõukude rünnakuid, annab võimaluse rahulikuks tööks ja maa ülesehitamiseks.

Teie kuulsite praegu Eesti Omavalitsuse Juhilt, missuguste kohutavate raskustega tuleb omavalitsusel võidelda, mis on juba tehtud ja mida lähemal ajal kavatsetakse teha. Ma tean, et kaugeltki ei ole täitunud elanikkonna kõik lootused ja soovid, ning et ka edaspidi leidub rahulolematuid. Mõni ei näe oma töö kitsas piirkonnas üksikute elualade ja majandusküsimuste terviklust, ei näe raskusi, mida toob kaasa sõjategevus, eriti majanduslikul alal. Vähesed teavad neist kitsendustest, mida saksa rahvas juba kolme aasta kestel on vabatahtlikult enda peale võtnud, kuna need on kehtinud siin ainult mõned kuud.

Kõigile neile arvustajaile tahaks ma ütelda: Meie seisame oma rahvaste eluvõitluses. Siin peab vaikima mure isikliku tuleviku pärast. Palju saksa verd on juba voolanud ja ka teie olete toonud ohvreid. Teie ja meie sõdurid võtavad enda peale ilmastiku raskused ja osalt juba aastaid vaatavad endastmõistetava rahuga surmale silma. Sellepärast peab ka kodumaa ennast näitama nende väärilisena ja oleme valmis raskuste ja puuduste kandmiseks. Kõigest hoolimata teen mina kõik, koostöös teie Omavalitsusega, kahjude parandamiseks, hädade kergendamiseks, ning Eesti kultuuri ja majandus- elu endisele kõrgusele viimiseks.

Meie töötame ja teeme kõik, mis on meie jõus. Seda ma võin ausalt lubada Eesti rahvale. Kuid ei jätku ainult valitsuse parimast ja püüdlikumast tööst, vaid on tarvilik rahva usaldus ja tahe kaastööks. Selleks vaja tahet meie aja tõsiste vajaduste mõistmiseks.

Kes nüüd temale antud maad hoolega harib, et saavutada sõja ajal vajalikku kõrget saaki, kes annab ära ettenähtud korras oma põllumajanduslikud saadused ja sellega aitab kaasa võidu saavutamiseks, kes hoidub seadusvastasest kaubitsemisest ja loobub oma isiklikust kasust rahva huvides, kes aitab oma naabrit hädas, kui tal on selleks võimalus, -- see võib kord seda maad nimetada omaks. Tal ei ole siis ka vaja muretseda oma poegade saatuse pärast. Ka nendest saavad kord vabad talupojad omal koldel. Selleks otstarbeks leidub alati maad, seda ma võin lubada eesti talupojale.

Sama käib ka kaubanduse ja käsitöö kohta. Et aga töö igalpool peatselt võib alata, selle eest kantakse hoolt, niivõrd kui see praegu osutub võimalikuks.

Möödunud aasta tõi Eestile palju häda ja viletsust. Uus aasta olgu parema tuleviku alguseks. Õnneliku elu eest tuleb võidelda ja töötada. Selleks meie sõdurid seisavad rindel, selleks ulatame meie täna teineteisele käe ühiseks tööks.

Nii nagu meie võitlus lõpeb võiduga, nii viib meie töö elule. See teadmine teeb meid õnnelikuks ja aitab meid üle kõikidest raskustest ja hädadest. Meie töö seisab Adolf Hitleri kaitse all ja sünnib tema juhtnööride kohaselt. Ta oli teie päästja ja juhib nüüd ka teie maad.

Sellepärast mõtleme temale uue aasta lävel sügavas tänutundes ja kui meie peale Saksa hümnide laulame ühiselt eesti rahva hümni, siis olgu see tõotuseks, et meie anname Eesti saatuse usaldusega Adolf Hitleri kätte.